Rinoviirusi on enamasti seostatud külmetushaigustega (rhin tähendab „nina“). Rinoviirused võivad põhjustada ka kurguvalu, kõrvapõletikke, sinusiiti, ja vähemal määral kopsupõletikku ning bronhioliiti (väikeste hingamisteede haigus).

Keskmisel lapsel on kuus kuni kaheksa külmetushaigust aastas ja täiskasvanutel kaks kuni kuus.

Umbes 40% külmetushaigustest on põhjustatud rinoviirustest. Need levivad vahetu kokkupuute kaudu kergesti inimeselt inimesele.

Kui rinoviirusega lapsel on vesine nina, satuvad ninasekretsioonid nende kätele ja sealt lauale, mänguasjadele ja muudele pindadele. Laps võib puudutada teise lapse kätt või nahka või viirusega saastunud mänguasju ja kanda nii viiruse edasi teisele inimesele. Muudel juhtudel põhjustavad lastel infektsioone viirused, mis levivad köhides või aevastades õhu kaudu.

Kuigi lastel ja täiskasvanutel võib aasta jooksul igal ajal tekkida külmetushaigus, on need nakkused kõige sagedasemad sügisel ja kevadel.

Külmetushaiguste nähud ja sümptomid on kõigile tuttavad. Külmetushaigus võib alata selge vesise eritisega ninast. Hiljem eritis muutub paksemaks ja on sageli pruunikas, hallikas või rohekas. See värviline eritis on normaalne, kui hakkate külmetushaigusest taastuma.

Samuti võivad tekkivad sellised sümptomid nagu:

Rinoviiruse korral on inkubatsiooniperiood tavaliselt 2 kuni 3 päeva. Sümptomid püsivad tavaliselt 10 kuni 14 päeva, mõnikord vähem.

Kui teie või teie laps on külmetanud, veenduge, et saate piisavalt puhata.

Kui teil on palavik, suurendage vedeliku tarbimist.
Kui tunnete end palaviku tõttu halvasti, võite võtta paratsetamooli.
Ärge võtke ilma retseptita müüdavaid külmetushaiguste ravimeid või köharavimeid ilma arstiga eelnevalt nõu pidamata. Need käsimüügiravimid ei tapa viiruseid ja enamasti ei aita leevendada sümptomeid.

Täiskasvanutel tavaliselt ei ole vaja minna arsti juurde, kui neil on külmetus.

Enamik rinoviiruse infektsioone on kerged ja ei vaja mingit spetsiifilist ravi. Antibiootikumid ei ole tõhusad tavalise külmetuse või muude viirusnakkuste vastu.

1. John, Pramod R. John (2008). Textbook of Oral Medicine. Jaypee Brothers Publishers. p. 336. ISBN9788180615627.. CDC. 6 October 2015. Retrieved 4 February 2016.
2. Eccles R (November 2005). „Understanding the symptoms of the common cold and influenza“. Lancet Infect Dis. 5(11): 718–25.
3. Bennett, John E.; Dolin, Raphael; Blaser, Martin J. (2014). Principles and Practice of Infectious Diseases. Elsevier Health Sciences. p. 750. ISBN9781455748013.
4. Allan, GM; Arroll, B (18 February 2014). „Prevention and treatment of the common cold: making sense of the evidence.“. CMAJ : Canadian Medical Association.
5. Heikkinen T, Järvinen A (January 2003). „The common cold“. Lancet. 361(9351): 51–9. Arroll, B (March 2011). „Common cold“. Clinical evidence. 2011 (3): 1510. 3275147 . 21406124.
6. Kim, SY; Chang, YJ; Cho, HM; Hwang, YW; Moon, YS (21 September 2015). „Non-steroidal anti-inflammatory drugs for the common cold.“. The Cochrane database of systematic reviews. 9: CD006362.
7. Simasek M, Blandino DA (2007). „Treatment of the common cold“. American Family Physician.
8. Pelczar (2010). Microbiology: Application Based Approach. p. 656
9. Michael Rajnik; Robert W Tolan (13 Sep 2013). „Rhinovirus Infection“. Medscape Reference. Retrieved 19 March 2013.
10. National Institute of Allergy and Infectious Diseases. 27 November 2006. Archived from the the original 6 September 2008. Retrieved 11 June 2007.
11. Eccles, Ronald; Weber, Olaf (2009). Common cold.